Klaasi valmistamine nõudis suurt ametialast osavust. Keskajal olid klaasipuhujad koondunud eraldi tsunfti. Et saada meistriks, tuli õpilasel töötada aastaid. Ühes klaasikojas oli tavaliselt kas üks või kaks klaasipuhujat-meistrit ja hulk abilisi, selle ja õpipoisse. Neist paljud olid meistri sugulased, sest ametisaladusi võõrastele ei usaldatud. Saksamaal olid klaasipuhujad hinnatud töömehed. Prantsusmaal olid mõned neist koguni aadlikud ning Veneetsias kõlbasid klaasipuhujate tütred isegi ülikutele abikaasadeks.
