Keskajal olid maigeleinid ja muud lihtsad, optiliselt kaunistatud peekrid laialt levinud. Lääne-Euroopas suurenes huvi optilise kaunistuse vastu 16.sajandil. Vastavalt joogi hulgale peekris võis optilises kaunistuses näha valguse murdumist ja peegeldumist, mis võlus renessansiajastu inimesi. Rohelistele ja sinistele peekritele lisaks muutus optiline kaunistus 16.sajandi teisel poolel tavaliseks ka värvitu klaasi puhul, muuhulgas veinipeekrites ja oma vormilt kaasaegseid joogiklaase meenutavates lihtsates klaasides.
