Pühakute säilmetel oli keskaja inimeste jaoks suur tähendus. Suur osa pühakute säilmetest olid kas pühakute rõivad või kehaosad, millel usuti olevat imejõud.
Pühakute säilmete hoidmiseks valmistati uhkeid laekaid, kuid kasutati ka tavalisi nõusid. Peamiselt hiliskeskaegsel Saksamaal hoiti pühakute luid ja muid säilmeid vahakaanega pitseeritud klaaspeekrites. Eriti kasutati selleks otstarbeks nuipeekreid ja optilise kaunistusega peekreid, aga Rehna kirikus Põhja- Saksamaal on ka üks 1456.aastal pitseeritud ja hästi säilinud ribipeeker.
