Pühakute säilmetel oli keskaja inimeste jaoks suur tähendus. Suur osa pühakute säilmetest olid kas pühakute rõivad või  kehaosad, millel usuti olevat imejõud.  
Pühakute säilmete hoidmiseks valmistati uhkeid laekaid, kuid  kasutati ka tavalisi nõusid.  Peamiselt hiliskeskaegsel  Saksamaal  hoiti  pühakute luid ja muid säilmeid  vahakaanega pitseeritud   klaaspeekrites. Eriti kasutati selleks otstarbeks  nuipeekreid ja  optilise kaunistusega peekreid, aga Rehna kirikus Põhja- Saksamaal on ka üks 1456.aastal pitseeritud ja  hästi säilinud  ribipeeker.